Viron paras
- ja se ei ole vähän, kun on Luts ja varsinkin kun on Jaan Kross!
Aivan äskettäin luin jostakin arvion, että Tammsaare on Viron arvostetuin kirjailija, kansalliskirjailijaksi mainittiin. Minun silmissäni siis Viron Aleksis Kivi. Mitä mahtaisivat olla muiden maiden vastaavat? Kuka olisi Venäjän Kivi tai Tammsaare? Kyllä kai se Kiven aikalainen Tolstoi olisi. Vaikka minä kuitenkin kaiken maailman kirjailijoiden kunkkuna pidän Dostojevskia ja kirjojen parhaana Karamazovin veljeksiä. Kas, nyt tulen panneeksi merkille: (Seitsemän) veljestä - (Karamazovin) veljekset. Tammsaarella kuitenkin Tõde ja õigus - Totuus ja oikeus. Näistä abstraktioista tässä teoksessa on kyllä koko ajan puhe, sanatkin toistuvat, mutta itse tarinan luonne on kehityskertomus, kuten on Seitsemän veljestä ja kuten on Karamazov ja kuten on Sota ja rauha. Entä Tolstoin Anna Karenina? Eipä mielestäni ollenkaan. Jos kuitenkin, niin negatiivinen. Tarina siitä kuinka tasapainosta joudutaan tuhoon. Jos nyt Annan alkutilannetta tasapainoksi voidaan edes sanoa.
Mutta Tammsaaren kertomus on selvästi kehityskertomus vaatimattomasta alusta kukoistukseen ja sitten kuitenkin myös kuihtumiseen. Jo tässä ensimmäisessä osassa on tietty kuihtuminen. Ja vielä on jäljellä kolme osaa. Mitä mahtaa tässä mielessä vielä tapahtua?
Voitanee sanoa, että Karamazovissa tapahtuu lopussa tuho, mutta Sodassa ja rauhassa ei varsinaisesti, vaikka jossakin mielessä sankaruus kuituu pois. Seitsemässä veljeksessä tapahtuu pelkkä nousu eikä mitään romahdusta, laskua tai rappiota.
Entä muiden maiden, kielten kunkut? Ketkä ovat, mikä on juonen kulku? Onko Ruotsissa Strindberg vai Selma Lagerlöf. Jälkimmäisen Gösta Berlingin olen juuri lukenut. Kieltämättä jotakin samantapaista kuin näissä mainituissa: elämän kehityskulku, ei kuitenkaan katastrofiin pääty kuten niin selvästi Anna Karenina. Entä Englannin ja englannin? Dickens? Mikä niistä? Ei kai nyt Pickwick? Mutta ei myöskään Oliver Twist tai Nicholas Nickeby, jota en ole llukenut. Elämänkulkua niissäkin, mutta ei kuitenkaan kehitystä vaatimattomasta kukoistukseen, vaan pysytään samalla tasolla, elämän laitapuolella alusta loppuun.
Entä sitten Cervantes, jota moni on valmis pitämään kunkkujen kunkkuna. Ei paljon puutu, etten minäkin. Don Quijote lähtee hulluuttaan ja kotiväeltä salaa ihmeelliselle pohdintakierrokselleen ja palaa väsähtäneenä sängyssä hoidettavaksi ja kuolemaan. Varsin selvä sukulaisuus Pickwickin kanssa, vaikkei jälkimmäisessä mitään hulluuden piirrettä olekaan, mutta on vaellusta, ei metsissä ja vuorilla kuten osaksi Quijotessa, mutta kuitenkin. Eikä luuskan selässä, vaan kieseillä.
Entä vielä muut Tammsaaret? Italiassa minun silmilläni Manzonin Sposi, ilman muuta kehityskertomus tai Bachellin Mulino del Po, ilman muuta kehityskertomus. Entä Amerikan mestarit? Steinbeck? Jos Wikipediasta katsot, et selvää saa. Ainakin sata mestaria mainitaan. Minulla se olisi Steinbeck ja kakkosena Jack London, johon Wikissa vain viittaus. Mutta mikä Steinbeck? Kyllä kai Grapes of Wrath, Vihan hedelmät. Iso. Minä luettuani jonkun hänen satasivuisensa, olikohan Hiiriä ja ihmisiä, ihmettelin miten pienellä voidaan mestaruus osoittaa. Entä saksan mestarit. Kyllä minulle se on Thomas Mann ja Buddenbrookit, eikä paljon häviä Zauberberg, Taikavuori.
Kas, millaisen maailmankirjallisuuden katsauksen laukaisi mielessäni Anton Hansen Tammsaare. Tämä nyt meni kokonaan muille kartanoille, pois Vargamäen suon ympäröimästä pihapiiristä.
Kun tätä ryhdyin lukemaan, tiesin kyllä, että oli odotettavissa kunnon luettavaa. Olin lukenut Tammsaaren Kogutud teosed osan 17, siis 17! eikä se ole viimeinen viisisataasivuinen. En muista sisällöstä mitään, mutta sen että on kunnon tekstiä. Eipä ollut silloin käytössä tätä mainiota Amazonin Kindlen innoittamaa Review systeemiä. Vaikka tämä Tõde ja õigus ei ole Amazonin kirja, valitettavasti, eikä ole myöskään Kindlellä luettavissa, käy lukeminen samaan tapaan. Leikepöytä ja tabletin mainio karuselli lyövät laudalta kaikki tähänastiset muistiinpano- ja opiskeluvälineet aivan kirkkaasti, vielä ihan erikoisesti kielten opiskelussa, mikä minulla onkin ihan päätarkoitus koko lukemisella. Viime aikoina olen nimenomaan harmitellut sitä ettei viroksi ole ekirjoja ja nimenomaan odotellut Tammsaarea. Ties kuinka kauan onkin jo ollut saatavissa, mutta ei Amazonilla. Kielikin on myös liikuntakyvyn aiheuttamien matkailun rajoitusten takia jäänyt vähälle sen jälkeen kun olen suuresti ihailemani Jaan Krossin, ainoan koskaan tapaamani oikean, ja vielä suuren kirjailijan, tuotannon luettuani. Taitaa vieläkin Kross minun mielessäni pysyä Viron ykkösenä, Ruotsin akatemian häpeäpilkkuna - Nobelia eivät antaneet hänelle vaan kaiken maailman erikoisuudentavoittelijoille, joita en välitä edes nimeltä mainita, vaikka olenkin lukenut.
Siis Tammsaaren viron kieli pääkiinnostus. Viroahan pystyy lukemaan ilman varsinaisia kieliopintoja, kun kolmannes kirjan sivun tekstistä on sellasenaan suomen perusteella ymmärrettävissä, toinen kolmannes samoja sanoja, mutta hieman tai kokonaan eri merkitys ja loput sitten täyttä hepreaa. Tammsaaren sanasto on sadan vuoden takaista maalaisyhteiskunnan sanastoa. Helppo arvata, että googlella ei sitä tavoiteta. Niinpä onkin tämän kirjan sanastossa enemmän kuin muissa sanoja ilman selityksiä. Onneksi on minulla juuri ja juuri omakohtainen kosketus juuri tämän teoksen aihepiiriin ihan sellaisenaan, maatalouteen kärrikulttuurin aikana, kun olen itse maatalon poika ja lapsena lähes kaikkea sitä tehnyt, mitä tässä kirjassa tehdään: ojan kaivusta heinätöihin, viljan korjuuseen, hevostöihin. Vain tämä runsas körtsipuoli (kapakkaelämä) jäi kokonaan kokematta. Tästä omasta kokemuksesta myös sanasto tutumpaa kuin mahdolliselle nykylukijalle. Ihmettelenkin suuresti, kuinka tällaista tekstiä voi nykylukija arvostaa. Miten edes virolainen kaupunkielämää viettänyt nykylukija.
Saisinkohan provosoiduksi virolaisia ystäviä ottamaan kantaa tähän kysymykseen: Kas saate aru Tammsaare jutust? Enpä tiedä kuinka saisin kenenkään virolaisen ystäväni käyttämään aikaa tämän tekstin lukemiseen. Suomeksi liian pitkä, jos viroksi yritän kääntää, inhoten katseensa pois kääntävät. Vaikka helposti viro syntyykin, se on niin suureksi osaksi soome eesti viisiks, ettei sitä syntyperäinen, eikä kukaan mukaan kauan kestä. Mutta täyttää täysin omat vaatimukseni: iso ilo ja tärkeätä opiskella naapurin kieltä, virheistä viis. Jos tämä olisi Amazonin kirja, laittaisin ilman muuta myös englanniksi, nyt epäröin. Saattaisi kuitenkin parhaiten purra virolaiseenkin lukijaan.
Toivotonta enää ryhtyä tekemään yhteenvetoa tämän kirjan juonesta. Ajakoon asian se että olen lukujen alkusanoista tehnyt otsikoinnin, kuten tapanani aion pitää ja olen jossakin muuallakin jo tehnyt, jos ei kirjailija sitä ole tehnyt, kuten ei ennen ollut tapana. Tässä lukuja on paljon, en saa nyt kirjaa auki että voisin sanoa tarkan lukumäärän. Mieltä on pitkään kiehtonut Kiven Seitsemän veljeksen 14 luvun otsikointi. Itse en ole tullut yrittäneeksi, vaikka kirjan olen 16 kertaa, kaikkiaan 12 kielellä, tärkeimmän yksittäisen kielten oppikirjani, lukenut. Saisikohan jotenkin organisoiduksi kilpailun? Lukijan kannalta otsikointi on mielestäni tärkeä ymmärryksen apuväline. Sopisi kirjailijoiden pitää mielessä!
Ilman muuta viisi tähteä.
|
Eesti parim
- Ja see ei ole vähe, kui on Luts ja eriti siis, kui on Jaan Kross!
Just hiljuti lugesin ühe kommentaare, et Tammsaare on kõige mainekam eesti kirjanik, National kirjanikuks mainitud. Minu silmis, mistõttu Eesti Aleksis Kivi. Mis oleks võrdne teistes riikides? Kes oleks Vene Kivi või Tammsaare? Jah, ma arvan, et Kivi kaasaegne Tolstoi oleks. Isegi kuigi minu jaoks on maailma kõige suurem kirjanik Dostojevski ja parim raamat Karamazovi vennad. Ah, nüüd ma pane märkuseks: (Seven) Brothers - (Karamazovi) vennad. Aga Tammsaarel Tõde ja õigus. Need äsjad, tõde ja õigus on jah kogu aeg kõnes, aga üldine joon on see sama nagu Seven Brothers ja Karamazov, ja nagu Sõda ja rahu. Aga Tolstoi Anna Karenina? Ma arvan, et üldse jah, aga areng positiivsest negatiivseks. Lugu sellest, kuidas tasakaal peab olema häving. Kui nüüd üldse Anna esialgust olukorda tasakaaluks võib isegi öelda.
Aga Tammsaare aruandes on selgelt eduaruanne tagasihoidlik algusest edasi areneda, aga siis pärast ka väheneda. Juba selles esimeses osas on teatud närbumine. Aga veel on kolm osa. Veel ei tea, mida selles mõttes ikka juhtub?
Võib hästi öelda, et Karamazovis toimub lõpus hävitamist, kuid Sõda ja rahus see vaikus ei ole tõesti, kuigi mõnes mõttes kangelaslikkus kuitub välja. Seitse vendas toimub ainult tõus, mitte kollaps, langust või dekadentsi.
Aga kuningad teistes riikides, keeldes? Kes, mis on joone progressiooni? Kas Rootsis Strindberg või Selma Lagerlöf. Järgmese Gösta Berlingi just lugesin. Tõsi, midagi sarnast pole nimelt mainitud: arengutee elus, aga mitte katastroofiga lõppemani nii selgelt kui Anna Kareninas. Aga Inglismaa ja inglise keeles? Dickens? Mis seega? Kindlasti nüüd Pickwick? Aga ka mitte Oliver Twist ja Nicholas Nickeby, mida järgmest ma ei ole lugenud. Elu muidugi, isegi nendes, aga mitte arengut tagasihoidlik heaolusse, kuid jääda samale tasemele, ainuld pool elu algusest lõppuni.
Aga Cervantes, mida paljud inimesed on nõus, et oleks kirjanikkude kuningaste kunigas. Mitte palju puudub kui ka ma oleks. Don Quijote lahkub kodust hulluses, perenaiselt saladuses imelise peegeldus ringile ja mineb tagasi voodisse, väsinud, hooldusse ja surmani. Üsna selged sugulust on Pickwickis, isegi kui see pole hullumeelsus, kuid on matkamine, ei metsad ja mäed mis on osa Quijotes siiski. Mitte hobuse tagaküljel, kuid kärul.
Ja veel teisi Tammsaare? Itaalia Manzoni Sposi, minu silmis muidugi arengu aruanne või Bachelli Mulino del Po, muidugi arenduse aruande. Aga Ameerika meistrid? Steinbeck? Kui sa vaatad Wikipedia, sa ei saa selgeks. Vähemalt sada meistrid tunnistab. Minu on Steinbeck ja Jack London, lähedal teine, ainult viis wiki. Aga mida Steinbeck? Jah, ma arvan Viha Viinamarjad. Hea. Ma pärast lugemist mõned tema sadalehekülgelised, võibolla Hiirtest ja inimestest, mõtlen, kuidas väike lehekülgedel meistrivõistlust on võimalik tõestada. Aga Saksa meistrid. Jah, minu jaoks on see Thomas Mann ja Buddenbrooks, ja mitte palju kaotusel Zauberberg, Magic Mountain.
Nüüd, millist maailma kirjanduse ülevaade vallandas mu peas Anton Hansen Tammsaare! See läks nüüd täiesti teine mõisahoonesse, välja Vargamäe raba ümbritsetust õuesse.
Kui ma Tammsaare hakkasin lugema, ma teadsin, jet see oleks ootuspärane korralik lugemisvara. Olin lugenud Tammsaare Kogutud teosed osa 17, see tähendab, et 17! ja see ei ole tema viimane viiesaja lehekülgne. Ma ei mäleta sisu eest, kuid see on kindlalt hea tekst. Kahju küll, polnud tookord veel et kasutatakse selle oma Amazon Kindle inspireeritud Review süsteemi. Kuigi see Tode ja Õigus pole Amazoni raamat, kahjuks ei ole ka saadaval Kindlesse, aga loen UB readeril sama moodi. Lõikepuhvri ja tabletid lööb suures karussellis laualt kõik eelnevad märkuse- ja õppevahendid üsna eredalt, kuid üsna konkreetselt keeleõpet, mis mul on päris pealmine eesmärk kogu lugemisel. Viimasel ajal olen just kahetses, et tal ei ole Eesti e-raamatud ja isegi Tammsaare spetsiaalselt olen oodanud. Jumal teab, kui kaua on juba olemas, kuid mitte Amazonis. Ka eesti keelt olen ainult vähe kasutanud kui on ka turismi poolt põhjustatud liikumispiiranguid. Pärast see kui ma Jaan Krossi lugesin, ainult kirjanik, kes ma kunagi kohtunud olen, õige ja isegi suur kirjanik. Ma arvan, et isegi Kross minu arvates jääda number üks Eestis. Rootsi Akadeemia suur häbi kuid ei andnud talle Nobeli preemiat, vaid igasuguseid eriala jälitavadel, mis ma ei hooli isegi nime rääkida, kuigi olen lugenud.
Nii siis Tammsaare eesti keel on minu pepeahuvi.Eesti keeles on ju võimalik lugeda ilma tegeliku keeleõpe, kui kolmandik iga raamatu teksti lehel on sama kui soome keeles aru, üks kolmandik samu sõnu, kuid veidi või täiesti erinev tähendus kui soome keeles; ainult ülejäänud täis heebrea. Tammsaare Sõnastik on eelmase sajandi maakogukondade sõnavara. Lihtne arvata, et mitte Googlesse pole jõudnud. Seetõttu on oma sõnastikus selles raamatus rohkem kui teiste sõnadega, ilma selgitusi. Õnneks on mul isikupära lihtsalt just see töö nagu see on, põllumajandus kärrikultuuri ajal, kui ma ise poeg- ja lapsepõlves kõige see töötasin, mida see raamatus on: süvendi kaevamine, suve töö, teravilja koristamise, hobuse töö. Ainult see kõrtsi elu oli jäetud täielikult kogemusest ära. See on minu enda kogemus, selletõttu olen sõnastikust rohkem kursis kui tulevane ja praegune lugeja. Ma ei tea, kuidas sellist teksti võib praegune lugeja üldse mõista. Kuidas isegi eesti linnaelu kulutatud tänapäeva lugeja.
Kas ma oskaksin eesti sõbraid provoseerida seisukohta võtta selle küsimusele: Kas saade aru Tammsaare kirjandusest? Ma ei tea, kuidas ma saaks keegi eesti sõber kasutada aega lugeda seda teksti. Ta on liiga pikk, kui ma püüan tõlkida eesti, jälestust omakorda nende pilku. Kuigi Eesti lihtsalt tekib, see on nii suurel määral soome viisiks, kuigi see ei ole emakeel, aga suurt sugu ometi. Ja vastab täielikult nende nõuetele: suur rõõm ja oluline uurida naabri keelt, viis vigatest. Kui see raamat oleks Amazoni, ma kirjutasin ka inglise keeles, nüüd mitte. Inglise keeles võiks aga parim hammustav olla ka eesti lugejale.
Lootusetu enam hakata kokkuvõte kirjutama see raamatu joonest. Las ta võitlema selle eest, et ma olen eessõnas teinud rubriigid, nagu kombeks ja ma lähen hoida mõnda muud osad on juba tehtud, kui kirjaniku poolelt pole tehtud. Sest peatükki on palju, et ma võiks öelda täpset arvu. Mõistuses on pikka aega võlunud 14. peatükk Kivi Seitse venda ülaääres. Tegelikult ma ei ole proovinud, kuigi mul Seitse venda on raamat, mis ma olen 16 korda, kokku 12 keeles, õppinud ja on minu kõige olulisem õppevahend üksikute keelte lugeda. Kas osaksin korralda konkursi? Lugejale ülaääres on minu arvates oluline vahend mõistmiseks. Sobiks kirjanikudele meeles pidada!
Ilma teiste viis tärni.
|