Koulumuistoja
Ei totisesti tuottanut pettymystä Tammsaaren Tõde ja õigus toinen osa, vaikka siinä täydellinen ympäristön muutos tapahtuu. Maalaiselämä, jonka niin tutuksi itselleni ensimmäisen osannyhteenvedossa mainitsin, hylätään aivan kokonaan, kun päähenkilö Indrek, hauska virolainen, rohkenen sanoa, tyypillisesti virolainen, muunnos kaikille tutusta ja yleisesta nimestä Henrik. Niin, melkoisestihan eroavat toisistaan muidenkin kielten muodot: Heinrich, Henry, ranskalaisten Henri, joka näyttää tutulta, mutta kaikkea muut kuin kuulostaa siltä äännettynä. vielä tulee mieleen italian Enrico. Varmaan on vielä nuitakin. No eipä nyt mitenkään väkevästi teoksen sanomaan liity, mutta kirjailija kuitenkin yhteyden mainitsee, enkä minä olisi muuten sitä oivaltanutkaan.
Maalaiselämän asemesta on elämää opintiellä. Näinhän itsellenikin kävi. Mutta ei oikeastaan yhtään mitään yhteyttä omalla ja tämän romaanin opintiellä. Kirjassa on pääasia koulukotiympäristö, all inclusive. Minulla oli ihan vain koulu ja asuminen itsekseen erikseen kaikkiaan viidessä eri koulukortteerissa kahdeksan vuoden aaikan. Ei puuttunut väriä omasta kouluelämästä, mutta ei mitään verrattuna Indrekin kokemaan. Indrek eli yötä päivää eräänlaisessa komennossa, vähän jotakin sellaista oli itselläni sitten sotaväessä kasarmilla. Ei mitään sellaista kouluaikana. Tai niin no, opettajat olivat todellisia persoonallisuuksia ja auktoriteetteja Indrekin elämässä. Sitä samaa he olivat myös minun kouluelämässäni, ehdottomasti, mutta minulla opettajien auktoriteetti ei ulottunut vapaa-aikaan. Sitä sain viettää oman mieleni mukaan, toisin kuin Indrek. En nyt minäkään kuin 'sika pellossa', eikä toisaalta Indrek ihan koko aikaa opettajien, ennen muuta koulukotiyrityksen itsevaltiaan johtajan suitsimana. Raha-asiat olivat Indrekillä kokonaan johtajan kädessä. Minä hoidin itse omani, varsinkaan ei minun kouluni johtajalla, itse asiassa muuten hyvin samanlaisella kuin tämä Härra Maurus, maisteri Myyryläisellä ollut yhtään mitään tekemistä. Eipä kysynyt Myky paljonko minulla oli käteistä kuten kysyi Maurus.
Entä sitten nämä varsinaiset opintoasiat? Tammsaaren teoksessa ei ole sanaakaan sellaisesta minun koulunkäyntiäni tarkkaan säädelleestä asiasta kuin lukujärjestys, vaikka kai jotakin aikataulua noudatettiin sielläkin. Eikä aivan selvästi käynyt ilmi opettajien tarkka työnjakokaan, vaikka kyllä oikeastaan kaikkien opettajien kohdalla mainitaan, mitä hän opettaa. Kyllä kai loppujen lopuksi oppiaineetkin olivat suunnilleen samoja siellä ja täällä: maantiedot, historiat, kyllä nyt Indrekillekin matematiikkaa, joka minun aikanani aivan keskeinen aine oli. Mielikuva sellainen, että kielten opiskelu oli keskeisintä. Ymmärrettävää, kun Viro vielä pienempi kielialue ja vielä kiineämmässä yhteydessä suuriin naapureihinsa kuin Suomi. Venäjän kaikinpuoleinen ylivalta todettiin jatkuvasti. Meillä siitä ei puhuttu yhtään mitään, kun ei kieltä myöskään opiskeltu. Venäläisyyden kunnioitus Indrekin elämässä itsestään selvä asia ja korkeassa ,kurssissa. Aivan toinen juttu kuin minun kouluaikana ja siitä lähtien aina tähän päivään saakka kuten nyt myös Virossa, vaikka siellä vähemmistönä onkin suuri venäläisten joukko. Ymmärrettävät syynsä tähän. Mutta myös saksaa arvostettiin ja avoimesti sivistys korkealle rankeerattiin. Nykyään ei tällaisista eroista puhuta yhtään mitään.
Indrekillä ei ollut lainkaan naisopettajia, kun taas minulla melkein vain naisopettajia. Eikä ollut Indrekillä tyttöjä luokkatovereina kuten minulla. Mutta kyllä teinirakkaudella oma sijansa oli Indrekin elämässä, ettei olisi ollut suurempi kuin meillä täällä? Epäilen, että minun muistelmissani jäävät vähemmälle kuin Indrekin, jos nyt itse saan muistelmia aikaan, kuten tyttäret yhä tiukempaan äänensävyyn vaativat minua kirjoittamaan. Vielä yksi erilainen asia: eipä muistu mieleen Indrekin kouluajalta mainintoja urheilusta tai muusta liikunnasta oppiaineena. Minulla sitä oli ja vielä tärkeämpi oli sen osuus vapaa-aikana.
Joka tapauksessa, kaiken tässä kirjoittamani huomioon ottaen, on ymmärrettävää, että tämä kirja, voidaan sanoa, leikkaa syvälle sieluuni, ainakin yhtä syvälle kuin maailmankirjallisuuden parhaatkin teokset. Tässä suhteessa vain Aleksis Kiven Seitsemän veljestä pystyy Tammsaaren Tõde ja õigus kirjan kanssa kilpailemaan. Ilman vähäisintäkään epäröintiä täydet viisi tähteä.
|
Kooli mäletused
Kindlasti polnud pettumus Tammsaare Tode ja õigus teine osa, kuigi see toimub täielik muutus keskkonnas. Maaelu, mis nii tuttavaks ise enesele esimese osa kokkuveos nimetasin, on nüüd täiesti tagapõhi, kui peategelane Indrek, naljakas eesti, julgen öelda, harilik eesti mõel, on muutatud kõikidel tuttavast ja üldisest nimest Henrik. Niisiis, väga erinevad on ka teistes keeltes: Heinrich, Henry, Prantsusmaa Henri, kes paistab tuttavalt, kuid kõike muud kui kõlab sellelt. Veel pähe tuleb Itaalia Enrico. Ilmselt ikka muidki on. Noh, see pole nüüd millelgi moel selle tööle võimsalt seotud, kuid autor mainib seosest ja ainult sellepärst ise sain aru.
Maaelu asemel on elu täielikult teisel teel, koolipoissi sammutes. Nii Indrekil kui ka minul, aga täielikult erineval kombel. Indrek oli koolis, nagu nüüd öeldakse 24/7, mina ainult 6/6, kuigi pole sellist öeldut näinud, tahab öelda: 6 tundi 6 päeva nädalas, muu aeg koolikorteris, ainult nädalavahetusel kodus. Viis aastad Hamina linnas, 45 km kodust, kolm järgmist aastat Karhulas, 65 km kodust Virolahti Hämeenkülas. Tähelepanu: Viro ja Häme. Viro arusaadavalt, Eestist vaadates teispool Soomelahe ja toelises ühinguses Võrumaasse: sügisel mõni barrel heeringast Virolahest Võrusse, mõni eesti neiu Virolahtisse. Kodukülas asus üks eesti 'ema', praegu on minu ödepoisil väga örne eesti naine, aga ilman kalu tootud! Noh, aga Indreku ja minu kooliajast on kõne.
Ei puudu värvi oma koolielust, kuid pole midagi võrreldes Indreki kogemusega. Indrek elas päeval ja öösel nagu mingi käsu all, natuke midagi, mida ma ise olin siis sõjaväebarakkides. Ei ole olemas sellist asja kooli ajal. Või nii hästi, õpetajad olid reaalsed isiksused või asutus, Indreki elus. See on sama, nad olid ka minu koolielus, kindlasti, aga mul oli õpetaja autoriteedi ainult koolis, mitte vaba ajal. See sai veeta mõlkuma järgi erinevalt Indrek. Aga ei ka mina elanud nagu "siga põllus" nagu soomes öeldakse, ja teiselt poolt, mitte ka Indrek päris täiskohaga õpetajade, enne muid koju firma omaniku, täieliku autokraatliku juhi all. Raha küsimustes, Indrekul olid täiesti käsitsi juht. Ma hoolitsesin minu enese, eriti mitte minu kooli direktor. Tegelikult olid väga sarnased, Härra Maurus ja maisteri Myyryläinen, olguki et järgmesel olnud absoluutselt mitte midagi teha minu raha asjadega. Milgi moel ei küsinud kui palju raha minu käes oli nagu küsis Indrekult Maurus.
Aga need tegelikud kooli asjud? Tammsaare töö ei ole ühtki sõna sellisest minu koolikäigu hoolikalt reguleerivast asjast nagu ajakava, kuigi ma arvan, et seal on midagi ajakava järgnes ka seal. Ja üsna selgelt ilmsiks täpne tööjaotus kõikide õpetajade vahel ka, kuigi tegelikult kõik õpetajad mainitud, ka mida ta õpetab. Jah, ma arvan, ju teemadki olid umbes sama seal ja siin: geograafia, ajalugu, jah kindlasti Indrekul ka matemaatika, mis minu ajal oli lihtsalt võtmetähtsusega.
Pilt selline, et Indrekul keeleõppe oli kõige olulisem. Mõistetav, kui Eesti veel väiksem keele alal ja veel kiinemas seoses suurte naabritega kui Soome. Venemaa kõik ühepoolne domineerimine pidevalt leitud. Meil ei Vene maast ega keelest räägitud üldse midagi, kui keel ei olnud isegi töökavas. Vene elu ja kultuuri austus oli Indrekul selge ja kõrge määr. Lihtsalt, ta on üks asi, mida minu kooli ajal oli väiksem sellest ajast kuni tänaseni, nüüd ma arvan ka Eestis, kuigi seal on vähemuses suur hulk venelasi. Mõistetav põhjusest pärit. Kuid Saksa ja tema kultuur oli tol ajal nagu kõigest Hitleri ajast hoolimatult ka hinnatud ja avalikult kõrgele rankeeritud. Tänapäeval ei sellised erinevused rääkida üldse midagi.
Indrekul polnud ühtki naisõpetajad, kuid mul oli peaaegu ainult naissoost õpetajad. Ja seal polnud Indrekul ka klassikaaslased tüdrukuid nagu minul. Aga jah noorpõlve armastusel oli Indrekul roll elus, mis oleks olnud juba suurem kui meil siin? Ma kahtlustan, et minu memuaarid jäävät vähemal kui Indreku, kui nüüd leian end mälestusteks aega, nagu tütred ägenenud hääletoonil kutsud mind kirjutama. Järjekordne teine asi: ärgem meenutas Indrek kooli viidetega spordi või muu füüsilise tegevuse subjektina. Mul seda ja veelgi olulisem oli osa vaba aega.
Igal juhul kõike ma kirjutan siin tõttu, on arusaadav, et see raamat, siis võib öelda, on lõiganud sügavale minu hinge, vähemalt nii palju kui isegi parimad tööd maailma kirjandust. Selles suhtes ainult Aleksis Kivi Seitse venda on võimeline Tammsaare Tode ja Õiguse koos konkureerida.
Ilma vähimagi kõhkluseta annan täis viis tärni.
|