A very gloomy story
Beginning this book I did not know and could not expect such a low toned history. In the first part of Tõde ja Õigus the general idea is independence, in my opinion. The stubborn nordic pheasant independence, unhampered by feudal bonds, as they were ruling and the case elsewhere. The spirit of the second part is getting rid of the bond to land by intensive cultivation of mind. One could, at least I could, have expected that the author would in the third part somehow show the fruits of the development in the two first parts. But no, nothing at all like that. A completely new path was opened, that of revolution, real one with its cruelest forms, as it turned out towards the end of the book. No happy end. But you can say that this has not been the free choice of the author. He certainly would have been glad to describe quite different events. But what happened was the choice of the time, turn of the big wheel of the history of mankind. The landslide of the Russian Revolution threw dirt over all good development in all parts of the giant Russian empire, Estonia and Finland included. These two got their share of bloodshedding, but then, finally, recovered from the bath and became members in the world community of independent states. But this happened only soon after the scope of this book, which ended just to the bloodshedding, of which the heroes of this book got their share. So, the path and line of this book was lower, lower, to the very bottom.
Four stars, not five because of too many dull passages of revolutionary message.
|
Hyvin alakuloinen tarina
Alkaessani tätä kirjaa en tiennyt enkä voinut odottaa tällaista alavireistä historiaa. Ensimmäisessä Tode ja Õigus teoksen osassa yleinen ajatus on itsenäisyys, mielestäni. Pohjolan talonpojan itsepäinen itsenäisyys, jota eivät läänitysvallan siteet kahlitse, toisin kuin muualla. Toisen osan henki on päästä eroon kiinteästä sidoksesta maahan intensiivisellä hengen viljelyllä. Voitaisiin, ainakin minä olisin voinut, odottaa että tekijä olisi näyttänyt kahdessa ensimmäisessä osassa tapahtuneen kehityksen hedelmiä. Mutta ei, ei mitään sellaista ollenkaan. Täysin uusi polku avataan, vallankumouksen tie, kaikkine sen julmine muotoineen, todellinen, kuten käy ilmi kirjan lähestyessä loppua. Ei onnellista loppua. Voidaan sanoa, että tämä ei ollut kirjailijan vapaa valinta. Varmaan hän olisi mielellään kuvannut aivan erilaisia tapahtumia. Mutta mitä tapahtui, oli historian valinta, ihmiskunnan historian ison pyörän käänne. Venäjän vallankumouksen vyöry heitti lokaa kaiken hyvän kehityksen päälle kaikissa jättiläisimperiumin osissa, Suomi ja Viro mukaan lukien. Nämä kaksi saivat osansa verenvuodatuksesta, mutta sitten lopulta kuitenkin pelastuivat ja niistä tuli jäseniä Maailman itsenäisten valtioiden yhteisöön. Mutta tämä tapahtui vasta tämän kirjan tapahtumien jälkeen. Verenvuodatuksen, joka päättyi juuri kirjan lopussa, ja tämän kirjan sankarit saivat siitä osuutensa. Joten tämän kirjan juoni ja suunta oli alaspäin, yhä alemmas, pohjalle saakka.
Neljä tähteä. Ei viittä, koska kirja sisältää liian paljon ikävystyttävää vallankumouksen sanomaa.
|
Väga sünge lugu
Alates selle raamatu ma ei teadnut ja ei saanud oodata nii madala toonides ajalugu. Esimeses osas Tõde ja õigus üldine idee on iseseisvus, minu arvates. Kangekaelne põhja talupoja sõltumatus, takistamatutena feodaalsest võlakirjust, sest see oli miski mujal. Vaim teises osas on vabaneda maa sidemeist intensiivse meeleharituse kaudu. Võiks, vähemalt ma võin, oodata, et autor oleks kuidagi võinud näidata kahe esmese osa arengu viljad. Aga ei, üldse mitte midagi sellist. Täiesti uus tee avati, revolutsiooni tee, reaalne oma julmas mõttes, nagu selgus kohe raamatu lõppu. Mitte õnnelik lõpp. Ei saa öelda, et see oleks olnud autori vaba valik. Ta kindlasti oleks hea meelega kirjeldanud üsna erinevad sündmuseid. Juhtus aga valikut aega, omakorda suur ratta pöördus ajaloos. Vene revolutsiooni viskas pori üle kõik head arengut kogu hiiglases impeeriumis, Eesti ja Soome hulkas. Need kaks said oma osa verevoolatusest, kuid siis lõpuks toibusid vannist ja sai koha maailma Sõltumatute Riikide Ühenduses. Aga see juhtus alles varsti pärast käesoleva raamatu, mis lõppes lihtsalt, et verevoolatusse, mille see raamatu kangelased sai oma osa. Niisiis, tee ja joon selles raamatus on madalamale, ikka madalamale, päris põhjani.
Neli tähte, mitte viis, sest liiga palju tuim lõigud revolutsiooniline sõnumad.
|